Audiokunst (sonic art) – valdkond, mis hõlmab nii muusikat kui helikunsti. Definitsiooni kohaselt võib „muusikaks“ pidada näiteks signaali ja kõne abil loodud ja edasi antud kunstilist sõnumit (Cox 2009: 21-22) (vt muusika definitsiooni). Helikunsti näiteks on igasugune mõnes tunnustatud helikunsti vormis loodud teos (vt ptk 1.1.2.). Eesti akadeemilistes ringkondades ei kasutata terminit audiokunst kuigi sageli, ehkki mõned autorid on seda oma töödes maininud. Näiteks Raivo Kelomees kasutab seda terminoloogiat telekommunikatiivse kunsti kontekstis (Kunstiteoste multilokaalne … 2006: 102).
Helikujundus (sound design) – ideede edasiandmine kunstilises vormis eesmärgiga pakkuda kuulajale kompositsiooni, mis on üles ehitatud muusika või kitsamas tähenduses helikunsti vormis (Gibbs 2007: 36-42) ehk ühena helikunsti alaliikidest laiemas tähenduses (Cox 2009: 19). Helikujunduse näidiseks saab olla John Cage’i „Water Walk” kunstiline heliteos, kus loodud keskkond (televisioon ja heliteos) on kujundatud nii, et see annab kuulajale ja vaatajale puhta helikunsti kujul suurel hulgal teavet. Ühtlasi on helikujundus ka üks helikunsti vorme.
Helikunst (sound art) – see on juba laiem termin, mis mängib suurt rolli kaasaegses kunstiteoorias. Helikunst ei esinda ühtki üldtunnustatud muusikavormi ega -žanri (Cox 2009, Licht 2009: 3-6, Taylor & Cahen 2011, Landy 2012: 16-17, The Arts … : 8-10). See tõusis esile eelmise sajandi 80ndatel aastatel ja liigitub loomulikuks müraks füüsilise meediumi kaudu. Seda saab kunstis kasutada loomuliku müra imiteerimiseks, kuid mitte kunagi eritähendusliku sümboolse sõnumi edasiandmiseks nagu on muusika puhul (Cox 2009: 21-22). Helikunsti kohta ei ole võimalik tuua ühtki konkreetset näidet põhjusel, et helikunstniku jaoks on heli “kõikjalolev ja loomulik” (Landy 2007: 10, Voegelin 2010: 11-17, Landy 2012: 16-17). Samas võib iga omaette tunnustatud helikunsti vormis teostatud kompositsiooni pidada selle kunstiliigi näiteks. Nii võib käsitleda anagrammi ja palindroomi heliluule näidetena; heli edastavaid, helikunsti eesmärgil kokku pandud objekte, nagu seda on Raul Kelleri „Torpeedod sees“ (“Torpedoes in“) 2012, aga heliinstallatsioonide näidetena.
Helikunst on kunstivorm, mille põhiühikuks on heli. Seda terminit on aastate jooksul kasutatud suhteliselt ebajärjekindlalt. Käesoleval ajal kasutatakse seda peamiselt helikujundusena (kunstigaleriides, muuseumides ja muudes avalikes ruumides), heliskulptuuride puhul ja avalike ning saidipõhiste audiokunsti ürituste tähistamisel. Tihti kasutatakse seda ka radiofoonilistes teostes (Landy 2007: 11). Helikunsti üheks oluliseks aspektiks on asjaolu, et see ei ole reeglina mõeldud kontsertetenduseks – sageli ei ole sellel algust ega lõppu (ja seega ei nõua see täiel määral süvenemist ega tähelepanu), arvestatakse pigem kõnealuse tausta tundmisega.
Helikunst on:
· suhteliselt uus, kaasaegne kunstivorm, mis ammutas ainest XX sajandi algusest ja muutus populaarseks 1980ndate algul, kui kunstnikud hakkasid kasutama kunsti erinevates keskkondades, kasutades esmase meediumina heli;
· helikunst on kunstivorm, mis üritab igal võimalikul kujul, näiteks heliinstallatsioonidena, ära kasutada kõike helidega seonduvat;
· ideede kunstilises vormis esitamise ja väljendamise mehhanism, mille põhiühikuks on heli; mõnel juhul ka muusika alaliik;
· kunstivorm, mille puhul ideed, materjalid, keskkond ja väljendusviisid sulanduvad helipõhiseks kujunduseks;
· nägemisele vastanduv, maailma sügava sisemise tajumise keerukas kunstivorm.
Muusika (music) – signaali ja kõne abil kunstilise sõnumi loomise ja edasiandmise viis (Cox 2009: 21-22).
Futurism
Modernism
Postmodernism
Ekspressionism
Sürrealism
Avant-garde
Fluxus
Bauhausi koolkond
Neo-dada
Heliinstallatsioon
Videoinstallatsioon
Helitaju
Heliluule ehk kõlaluule (sound poetry) on „žanr, mis tõukub soovist eemalduda keele tavapärastest struktuuridest ja traditsioonilisest semantilisest kommunikatsioonist ning luua nende asemele mitteverbaalseid suhtlus- ja väljendusvorme“. Eesti sürrealist Ilmar Laaban ise on öelnud, et heliluule on „hetkeline,fragmentaarne katse taastada luule ja laulu ühtsust, mis kadus koos kirjasõnatekkimisega”. (Nukk & Ilves 2013: 65-69)
Albrighti (2004) järgi, kuigi vahel väidetakse, et heliluule (häälutuse) juured ulatuvad tagasi suulise poeesia aegadesse, on tähenduse ja struktuuri tähtsust vähendava puhta heliteksti kirjutamine 20. sajandi nähtus. Tolle sajandi alguse futurismi ja dadaismi avangard olid teerajajad, kes lõid esimesed heliluule vormid. Filippo Tommaso Marinetti avastas, et onomatopöa ehk helijäljendus on vajalik kirjeldamaks Tripoli lahingut, milles ta sõdurina osales. Ta lõi heliteksti, millest sai otsekui lahingu fotojäädvustus kõneldud kujul.
Dadaistid olid heliluulega rohkem seotud ja nemad leiutasid erinevaid kategooriaid (Albright 2004: 32):
· bruitistlik luule (Bruitist poem) – kakafooniline3 luule, mis ei erine oluliselt futuristlikust luulest, leiutajaks Richard Huelsenbeck;
· simultaanluule – erinevates keeltes, erineva rütmi ja erineva tonaalsusega ning erinevate isikute poolt samaaegselt ette kantav luule, leiutajaks Tristan Tzara;
· movement-luule – primitiivsete liigutuste saatel ette kantav luule.
Anagramm
Palindroom
Häälutus (sound text)
Helide salvestamine
Helide miksimine
Helidisain
Häälitsev object (sounding object)
Helibränding ehk helibrändimine on brändi olemuse ja väärtuste edasiandmine unikaalse ja ainuomase heli või muusika abil. Nii nagu visuaalbrändimine toob brändi eripära esile kuju ja vormi kaudu, nii määratleb helibrändimine mingit brändi heli ja muusika kaudu (Bollue 2015: 15-16). Carron jt (2014) eristavad kahte tüüpi tootehelisid – tegevuslikke ja kavatsuslikke. Tegevuslikke helisid toob toode ise funktsioneerimise käigus kuuldavale. Näiteks võib tegevuslikeks helideks nimetada fööni, tolmuimeja või pesumasina töötamisel tekkivaid helisid. Kavatsuslikud helid on aga need, peamiselt digitaalsed helid, mis lisatakse tootele, et toetada selle funktsiooni, nagu näiteks mikroahju töö lõppu märkiv kõll, äratuskella helin või küpsetusahju tööetappe tähistavad helid. Viimasel ajal kasutatakse kavatsuslikke helisid ka interaktiivses kontekstis, edastamaks infot ja tähendust mingis keskkonnas või kasutajaliideses või mingi objektiga seoses (Rocchesso jt 2008: 3970, Carron jt 2014: 1-2).
Kohaspetsiifiline kunst — helikunsti kontekstis Birchfield jt kirjeldavad seda näitustel või vabas õhus esitatava avaliku kunstina, mis eeldab tugevat keskkonnaalast teadlikkust. Eriti just helikunstiteose loomisel tuleb arvesse võtta, et see ei tungiks ebameeldivalt esile seda ümbritsevas helilises taustas – näiteks ei saastaks seda ja ühtlasi oleks ise kaitstud keskkonnamõjude eest nagu ilmastik või asjatu vandalism (Birchfield jt 2006: 43). Kohaspetsiifiline kunst tähendab, et helikunstnik sekkub teatud keskkonda ja lõimib sellesse oma töö, mis sulandub koha topograafiaga, olgu see siis sise- või välitingimustes, linnas, kõrbes, merel või mujal. (Birchfield jt 2006: 43-44)
Kohaspetsiifiline heliinstallatsioon on kunstiteos, mis on loodud ainult teatud kindlasasukohas esitamiseks, kusjuures seda asukohta on silmas peetud juba töö kavandamisest alates (LaBelle 2006: 154).
Keskkonnakunst (environmental art: 1960ndatel kujunenud kunstivool, mis esitab või loob mingi koha looduses või linnakeskkonnas kunstiobjektiks) (Jokela 1995: 2).
Maakunst (land art: looduslikke materjale (näit. liiv, kivid) kasutav ning loodust (peamiselt maastiku pinnavorme) ümberkujundav kunst) (Liidja 2008).
Efemeerne kunst on kohaspetsiifilise kunsti vorm, mis on mõeldud kestma vaid teatud kindla aja vältel. Näiteks võib kindla poliitilise eesmärgiga teostatud tänavakunsti — nagu Araabia kevade puhul maalitud graffiti – pidada efemeerseks kunstiks. (Naguib 2017: 60).
Avalikkusele keskendunud kunst (“Public Art”, mis hõlmab tohutut ja mitmemõõtmelist linnatüpoloogiat, alates teatud kohtadele asetatud objektidest ja asukohapõhistest töödest, kuni efemeersemate ja performaatiivsemate teosteni, mis kujutavad dünaamilisemaid kunstilisi ja bioloogilisi protsesse) (Umbanhowar 2004: 1, Birchfield jt 2006: 43).