Üks helikunsti valdkonnas praktiseeritavaid kunstivorme on heliluule. Nagu väidavad Nukk ja Ilves (2013), uskus rumeenia päritolu dadaist Tristan Tzara, et suus asuvad varjatud tühimikud ja see on see, mis toidab loomingulist tuld, mis omakorda „on nägemuse jõud, kus elu ja mõte muutuvad helisevateks luuletusteks isegi luulest väljaspool”. Eesti sürrealist Ilmar Laaban ise on öelnud, et heliluule on „hetkeline, fragmentaarne katse taastada luule ja laulu ühtsust, mis kadus koos kirjasõna tekkimisega”. (Nukk & Ilves 2013: 65-69)
Albrighti (2004) järgi, kuigi vahel väidetakse, et heliluule (häälutuse) juured ulatuvad tagasi suulise poeesia aegadesse, on tähenduse ja struktuuri tähtsust vähendava puhta heliteksti kirjutamine 20. sajandi nähtus. Tolle sajandi alguse futurismi ja dadaismi avangard olid teerajajad, kes lõid esimesed heliluule vormid. Filippo Tommaso Marinetti avastas, et onomatopöa ehk helijäljendus on vajalik kirjeldamaks Tripoli lahingut, milles ta sõdurina osales. Ta lõi heliteksti, millest sai otsekui lahingu fotojäädvustus kõneldud kujul. Dadaistid olid heliluulega rohkem seotud ja nemad leiutasid erinevaid kategooriaid (Albright 2004: 32):
- bruitistlik luule (Bruitist poem) – kakafooniline1 luule, mis ei erine oluliselt futuristlikust luulest, leiutajaks Richard Huelsenbeck;
- simultaanluule – erinevates keeltes, erineva rütmi ja erineva tonaalsusega ning erinevate isikute poolt samaaegselt ette kantav luule, leiutajaks Tristan Tzara;
- movement-luule – primitiivsete liigutuste saatel ette kantav luule.
Kirjanike ja heliluulejate Steve McCaffery and Barrie Phillip Nichol’i loodud ülevaate (1978) kohaselt olid 1950ndad tunnistajaks arengule, mida võiks nimetada heliluule kolmandaks etapiks. Sellele eelneval ajajärgul, mida võib ligikaudu piiritleda aastatega 1875 kuni 1928, oli heliluule teine etapp ilmutanud ennast mitmetes eristuvates ja revolutsioonilistes keele mittesemantiliste ja akustiliste omaduste uuringutes. Lisaks märgitakse ülevaates, et vene futuristide Hlebnikovi ja Krutšenõhhi töödes, Kandinsky intermeedia-tegevustes, dadaistide (Ball, Schwitters, Arp, Hausmann, Tzara) bruitistlikus luules ja itaalia futuristi Marinetti parole liberta-s („sõnad vabaduses”) eraldus keele fonemaatiline aspekt täielikult ja sellest sai omaette uurimisobjekt. Varasemalt olid mitmed kirjanikud, nende hulgas Christian Morgenstern (u 1875), Lewis Carroll („Jabberwocky”), August Stramm (u 1912), Petrus Borel (u 1820), Moliere, sileesia müstik Quirinus Khulman (17. sajandil), Rabelais ja Aristophanes teinud selles osas juhuslikke teedrajavaid katsetusi. (McCaffery & Nichol 1978: 1-2)
Heliluule võib esineda ka „lingvistiliste mängude” kujul, nagu seda on anagrammid ja palindroomid (Nukk & Ilves 2013: 70). Tavaliselt mõistetakse anagrammi all sõnas olevate tähtede ümberpaigutamist uue sõna moodustamiseks tingimusel, et kasutatakse kõiki tähti (näiteks mary ja army) (Griffith jt 2012: 1). Palindroomi aga defineeritakse kui sõna, värssi, lauset (näiteks Able was I ere I saw Elba) või numbrit (näiteks 1881), mis nii päri- kui tagurpidi lugedes on ühesugune (Nivens 2013: 30). Laaban oli kiindunud mõlemasse neist. Üks Ilmar Laabani tuntud anagramm oli pühendatud tema elukaaslasele Aino Hellat Tamjärvele (Nukk & Ilves 2013: 69-70):
“Et ta on mai-hall järv
ja hällita vorm, tean, ja et värtna hell oim
on jälle vahtrataim.
Ja et vana tormi häll…“
Oma luules lõi Laaban seoseid väliselt väga erinevate nähtuste vahel, nagu seda on näiteks heliluule ja sürrealism. Tema luulekeele kõige iseloomustavamaks jooneks sai „auditoorne automatism” ja Bretoni järeltulijana muutis ta helide sarnasuse, sarnaste helide kokkukuuluvuse poeetilise mängu oluliseks hüppelauaks (Nukk & Ilves 2013: 69). Ilmar Laabani meetod on üles ehitatud juhuslikele pausidele ja omaenda kavatsusele luua struktuure põgenemaks rutiini eest ning andmaks vaba voli kirele üllatada iseennast ja oma auditooriumi. Ühe näitena taolisest luulestiilist võiks nimetada Ilmar Laabani tööd „Häälutuse käsikiri” („Des dalles des des”), mis asub Eesti Kirjandusmuuseumis. Selles teoses on helid paberile kirjutatud tähtede abil ning kuulajal võimaldab terviklikku pilti tajuda kihtide kaupa ja teatud vahede abil koostatud kombineeritud luuletekst. Kuigi Laaban esitas enamiku oma töid live-kujul, hakkas ta hilisemas eas oma loomingu avaldamiseks kasutama ka helilinte ja CD-sid.
Eesti heliluule teiste näidete hulka kuuluvad Raul Meele töö „Laulev puu”. Leht väljaansamblist „Mänguväljad I””, dateeritud aastatega 1970–1990, ja samast perioodist pärinev „Trummirütm”. Mõlemaid teoseid hoitakse digitaalsel kujul Eesti Kunstimuuseumis. Mõlemas töös on Raul Meel kasutanud trükitud sümboleid, stilistiliselt aga on „Trummirütm” teostatud serigraafias, samal ajal kui „Laulev puu” on kirjatrükk (Eesti Kunstimuuseum … 2018). Raul Meele teised, kuid mitte ainsad heliluule-teosed on veel „Kõrkjad kahisesid”, „Langes lumehelbeke”, „Häälte ja vaikuse vahel”.
Koolis heliluule õpetamise populaarseks näiteks on loomahääle-luuletused. Nende luuletuste puhul palub õpetaja õpilastel panna loomahääled kirja tähtede abil (näiteks, et lehm ütleb „Ammuu!”). Järgmiseks võib õpilastele anda ülesande üritada varem kirja pandud erinevate loomahäälte kombineerimise teel kirjutada luuletust. Sisuliselt on heliluule elektriliste kõikumiste, mehaanilise müra, loomahäälte, biorütmide, Fibonacci numbrite, müütiliste toimingute jms muusika, kus see kõik sünteesitakse kokku lausungiks. (McCaffery & Nichol 1978: 70)
Kasutatud allikad:
Albright, D. (2004). Modernism and Music: An Anthology of Sources. University of Chicago Press.
Griffith, J. Lombert, D. Pressoir, W. Samuel, T. (2012). Seeing Red: Does Color Have an Effect on Anagram Performance? Brooklyn College, City University of New York.
McCaffery, S. Nichol, B. (1978). Sound Poetry. A catalogue. For the Eleventh International Sound Poetry Festival Toronto, Canada October 14 to 21,1978, Toronto.
Nivens, R. (2013). An investigation of palindromes and their place in mathematics. AMT, 69(2), 30-35.
Nukk, R. Ilves, K. (2013). Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku. Eesti Kunstimuuseum 2013.
Viiteid:
1 Sõna «kakofooniline» on välja pakkutud järgmisel põhjusel. Otsisin kaua tõlget sõnale bruitist, kuni jõudsin järeldusele, et seda tõlkida ei saa. Uurisin, milles see sisu seisneb ja leidsin, et mõiste bruitist poem lühikeseks lahtimõtestamiseks on sõna foneetiline liiga vähe ehk lausa mittemidagiütlev, ainult üldine. Futuristide tekst on kõrvale võõras ja keeruline kuulata, nagu ka bruitistlik luule. Reingold-Tali on autori arvamuses selle kõige paremini ära kirjeldanud: ”Futuristlikult liikumiselt võeti bruitismi (pr bruitisme; bruit ’müra’) kontseptsioon üle Dada liikumisse üheaegse kakofoonilise kokkumängu ja foneetilist aspekti rõhutava sünkroonse poeesia näol”. (TMK: Ines Reingold-Tali … 2015)