Termin “installatsioonikunst” on lai termin, millega tähistatakse taolist kunstiloomingut, mis sisaldab ruumi installeeritud või paigutatud objekte ning mille puhul kunstiteose moodustabki objektide ja ruumi tervik. Installatsioonikunst on pigem kunstiteose loomise ja esitamise viis kui liikumine või stiil. Installatsioon võib hõlmata nii traditsioonilisi kui ka ebatraditsioonilisi meediume, nagu maal, skulptuur, valmistooted, leitud esemed, joonistused ja tekstid. Objektide hulgast ja esitusviisist sõltuvalt võib installatsiooniruum olla kaootiliselt täis kuhjatud või minimaalne. Vaatajakogemus on installatsioonikunsti puhul väga erinev sellest, mida pakub traditsioonilisem kunst, näiteks maal, mida vaadeldakse tavaliselt ühest rakursist. Installatsioonikunst nõuab vaatajalt aktiivset seotust kunstiteosega. See võib tähendada nii kunstiteose ruumi sisenemist kui ka interaktiivset suhtlust teosega. Ruumi sisenedes puutub vaataja kunstiteosega kokku pigem mitmest vaatepunktist, mitte ühestainsast perspektiivist, nagu see on tüüpiline näiteks maali vaatlemise puhul. Installatsioonikunst võib haarata kõiki meeli korraga või mitut neist – kompimis-, kuulmis- ja haistmismeelt – , mitte vaid nägemismeelt. Samuti tõuseb võrreldes lõplikult valmis kunstiteosega installatsioonikunsti puhul esiplaanile kogemus ja kommunikatsioon. (Moran 2010: 4-5)
Kui futuristid otsisid helikunstis traditsioonilisi esitusviise, siis kaasaaegsete heliinstallatsioonide puhul ei tehta panust muusikalisele esitusele, orkestrile või esitaja ja ideekandja rollijaotusele. Seetõttu kogeb kuulaja helikunsti installatsiooni pigem vahetu elamusena kui lavastatud loominguna. Mutz (2012) kirjutab, et helikunstnike looming ei sõltu materiaalsete- ega heliressursside olemasolust. Helikunstnikud ei loo klassikalisi heliteoseid, mis eeldavad spetsiifilist sisseseadet ja materjale. Helikunst ei allu otsesele muusikalisele kompositsioonile ja võib olla raskesti taasesitatav. Samas ei tähenda eelöeldu seda, et helikunstiteose puhul oleks mõiste “kompositsioon” praktikas täielikult välistatud. Sellest hoolimata mõistab käesoleva töö autor helikunstiteose kompositsiooni all mitte niivõrd teose struktuuri, kuivõrd keskkonda ja tegevuspaika, kus see teos komponeeritakse. Helikunst, mida luuakse teatud materjali abil, mis omakorda omandatakse heli tekitamise protsessis, sõltub otseselt keskkonnast kui heli tekitamise vahendist. Heli, mida tekitab mingi objekt, võetakse vastu autonoomselt. Niinimetatud helipilt või pilt helist jääb aga seotuks konkreetse kohaga, kus heli vastu võeti, või tegevuspaigaga, kus heli tekib ja kus kunstnik seda tajub. (Mutz jt 2012: 19)
Tehnilisest seisukohast võib heliinstallatsioon olla organiseeritud mitmeperspektiivsena, sõltuvalt kunstniku professionaalsusest ja eesmärgist. Helikunstnik ja elektroonilise muusika looja Christina Kubisch, kellest on juttu Sound by Artists (1990) 2013. aasta väljaandes, kirjeldab oma meetodit installeerida heli heliallika (peamiselt helilindi) kujul nii, et seda võimendatakse spetsiaalselt ehitatud võimendi abil, millest väljuvad ja millesse sisenevad kaablid, moodustades ahela. Üks kaablikonstruktsioonide paar moodustab stereoväljundi (vasak ja parem audiokanal). Publik või üksikkuulaja kannab traadita kõrvaklappe, millel on reguleeritav dünaamikadiapasooni kontroller, et kuulajal oleks võimalik vabalt ringi jalutada ning võtta helisid vastu sisseehitatud elektromagnetite abil, mis toimivad helipeadena. Sellisel juhul valjeneb installatsiooni heli siis, kui kuulaja liigub kaablitele lähemale. Samal ajal – kui liikuda ruumis kiiresti, hajuvad helid üksteise sisse, hakkavad aga korduma, kui liikuda aeglaselt. Kaabliväljade vaheline ruum toodab vaikust. (Sound by … 1990: 69)
Landy (2012) märgib, et paljud heliinstallatsioonid asetsevad mittespetsiifilises ruumis, näiteks avalikes kohtades, ja on mõeldud avaliku kunstina. Nii võivad helikunstnikud jõuda sellise publikuni, kellel puudub eelnev kogemus heliinstallatsioonidega. Mõned installatsioonid võivad olla rajatud põhimõttele, et heli käivitab kuulaja ise manuaalselt või käivitab see keskkonnas, mis toimib heli käivitajana. Näiteks mõjutab tuul kineetilisi objekte. Samuti on olemas installatsioone, mis on tehniliselt kohandatud ja sisaldavad manuaalseid kontrollereid, mis reguleerivad või vallandavad heli ja kasutavad seejuures loodusressursse, mis toodavad helisid. Näiteks vallandab heli ilmastikunähtus või veeanumas laineid tekitav käsi. (Landy 2012: 176-177)
Erinevad helikunstnikud võivad kasutada sarnaseid või kardinaalselt erinevaid installatsioonitehnikaid. Eesti heliinstallatsiooni näitena võiks tuua Raul Kelleri „Torpeedod sees“ („Torpedoes in“) (2012), kus sisetingimustes asetsevad torpeedopõhised objektid. Kelleri heliinstallatsioon on rikas mittemuusikalistest helidest – piiritlemata kõrguse, tugevuse ja sagedusega helid ehk müra võetakse detailideks ja luuakse neist huvitav helikombinatsioon. Aasta varem lõi Keller heliinstallatsiooni „Torpeedod väljas“ („Torpedoes out“) (2011), mis koosneb viiest torpeedokujulisest heliobjektist koos ventilatsioonisüsteemiga, mis need undama paneb. Raul Keller on heli-, video-, installatsiooni ja performance’i kunstnik. (Raul Keller 2018)
Kasutatud allikad:
Landy, L. (2012). Making Music with Sounds. Routledge 2012.
Moran, L. (2010). What Is Installation Art? IMMA. What is Series, 1. URL = http://www.imma.ie/en/downloads/what_is_installationbooklet.pdf (07.09.2018).
Mutz, A. Von der Haegen, A. (2012). Klang — kunst — schule: Anregungen und Material für Unterricht, Workshops, Projektwochen zur Thematisierung von Klangkunst in der Schule. Books on Demand I, 19. April, 2012.
Sound by Artists (1990). Blackwood Gallery and Charivari Press 2013, originally published in 1990 by Art Metropole and Walter Phillips Gallery. Lander, D. Lexier, M. (eds.).
Raul Keller. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. URL: http://www.cca.ee/kunstnikud/raul-keller (28.01.2018).