Helikujundus on erinevatel eesmärkidel saundträkkide loomise kunst ja tava. See sisaldab heliliste elementide määratlemist, hankimist või loomist heli tootmise tehnikate ja vahendite abil. Arvutiseeritud helikujundus kui üks heli kujundamise võimalusi on praegusajal üks populaarsemaid helide loomise ja kujundamise viise näiteks filmitööstuses ja televisioonis, aga ka videomängude loomisel ja mujal. (Dakic 2009: 31-32, Farnell 2010: 7, Reeves 2014)
Kuigi mõned autorid peavad helikunsti (sound art) ja helikujundus (sound design) sünonüümideks (näiteks Gibbs 2007), on helikujundus eraldiseisev kunstiharu, mis hõlmab suurt hulka tehnoloogilisi-, psühholoogilisi-, füüsikalisi-, matemaatilisi- ja keskkonnaaspekte. Nende helikujunduse aspektide hulka kuuluvad arusaamine heli füüsikalisest struktuurist, samuti aga helide loomine ja kujundus erinevate tehnoloogiliste (näiteks arvutitarkvara ja digitaaltehnoloogia) või looduslike (näiteks loodus- ja loomahääled) vahendite abil ning neid omavahel kombineerides (Farnell 2010: 7-8). Ülalmainitust tulenevalt on oluline vältida kõrvalekaldumist käesoleva magistritöö eesmärgist, piirduda helikujunduse käsitlemisel vaid helikujunduse ja helikunsti otseste puutepunktidega, esitada ühene selgitus helikujunduse kasutamisest helikunstis ning töötada välja vastav tunnikava, mis peegeldaks helikujunduse põhiideed ja tema rolli helikunstis. Samal ajal kui helikunst hõlmab väga palju erinevaid lähenemisi helile, sisaldab see ka heli salvestamise ja miksimise aspekte, mida käsitleti käesolevas peatükis eelpool (vt osa „Heli salvestamine ja miksimise praktika helikunstis”). Laialt levinud ning populaarsete heli tootmise ja töötlemise tarkvarade nagu Audacity ja Steinberg Cubase abiga saab heli kujundada või kasutada helisämpleid ettevalmistatud helifailide kogust.
Helikunstnikud võivad oma helikujunduse teoste loomise tehnikana kasutada helibrändingut ja häälitseva objekti portreteerimist (Iosafat 2009: 47, Carron jt 2014: 1). Nagu kirjeldab oma raamatus Brandon LaBelle (2006), „heli on loomuomaselt ja vaieldamatult suhteline: ta pärineb kusagilt, kandub edasi, teavitab, vibreerib, ärritab; ta lahkub ühest instantsist ja siseneb teistesse; ta seob ja viib endast välja, tasakaalustab ja traumeerib; ta paneb keha liikuma, meele unistama, õhu võnkuma. Pealtnäha ei allu ta mingile määratlusele, kuid samal ajal on tema mõju tähendusrikas” (LaBelle 2006: 9). Nii võib öelda, et helikunstis on heli peamine ülesanne millestki tekkida ja midagi edasi anda. Seega on kunstnikud õppinud oma töid, stiili ja keskkonda helide kaudu brändima, samuti aga helide abil kirjeldama objekti või subjekti ja looma heliportreed.
Helibrändimine on brändi olemuse ja väärtuste edasiandmine unikaalse ja ainuomase heli või muusika abil. Nii nagu visuaalbrändimine toob brändi eripära esile kuju ja vormi kaudu, nii määratleb helibrändimine mingit brändi heli ja muusika kaudu (Bollue 2015: 15-16). Carron jt (2014) eristavad kahte tüüpi tootehelisid – tegevuslikke ja kavatsuslikke. Tegevuslikke helisid toob toode ise funktsioneerimise käigus kuuldavale. Näiteks võib tegevuslikeks helideks nimetada fööni, tolmuimeja või pesumasina töötamisel tekkivaid helisid. Kavatsuslikud helid on aga need, peamiselt digitaalsed helid, mis lisatakse tootele, et toetada selle funktsiooni, nagu näiteks mikroahju töö lõppu märkiv kõll, äratuskella helin või küpsetusahju tööetappe tähistavad helid. Viimasel ajal kasutatakse kavatsuslikke helisid ka interaktiivses kontekstis, edastamaks infot ja tähendust mingis keskkonnas või kasutajaliideses või mingi objektiga seoses (Rocchesso jt 2008: 3970, Carron jt 2014: 1-2). Helikujundaja Ben Burtt, kes on tuntud ka kui Star Wars-i ning teiste filmisarjade ja filmide helikujundaja, rakendas oma oskusi selleks, et anda brändisõnumit edasi just heli ja muusika abil. Nagu ta ise eksklusiivintervjuus on tunnistanud, „on saundträkk täielikult stuudios kokku pandud. Ainult umbes 15 kuni 20 protsenti dialoogist salvestati tegevuse käigus; kõik muu salvestati hiljem, sealhulgas heliefektid, alates sammudest ja riiete sahinast kuni Death Star-ide plahvatusteni”1.
Teisest küljest on „häälitseva objekti portreteerimine” termin, mida helikujunduse kontekstis on keerukam lahti mõtestada. Seda põhjusel, et ühelt poolt on häälitseva objekti kujutamise puhul tegemist ka inimeste kujutamisega, kes midagi kuulavad (näiteks John Grzinichi „Listening in Context”), teiselt poolt aga võib heliobjekti portree hõlmata vajadust portreteerida ka midagi liikumatut (näiteks John Grzinichi „Listening in Context III, Wind Affected Structure”). Nii õppis helikunstnik John Grzinich kasutama heliressursse erinevatel tasanditel: portreteerides teatud koha peale „naelutatud” kuulajat, koostades linna helindatud kujutist läbi erinevate paikkondade ja luues isiklikumat kujutist sellest, kuidas ja mida inimesed kuulavad, läbi nende endi kajastuste (Listening in … 2014).
Kuna on ilmselge, et samal ajal, kui heli on lai ja pealtnäha defineerimatu, ometi aga väljendusvõimeline ja ilmne nähtus (LaBelle 2006: 9), rääkimata helikunsti praktiliselt piiramatust käsitlusalast, ei tohiks tulla üllatusena, et helikunstnikud suudavad luua kujundeid, sümboleid ja portreesid või isegi kujundada brände, kasutades kunstivahendina ainuüksi heli. Näiteks on John Cage’i „Water Walk” haruldane (oma ajaraami tõttu) kunstiline heliteos, kus loodud keskkond (antud juhul televisioon koos heliteosega) on kujundatud nii, et see toodab kuulajale ja vaatajale puhta helikunsti kujul suure hulga informatsiooni2. Helikujunduse mõistes, mis lisaks eelnevalt vaadeldud arusaamale (Farnell 2010: 7-8) kujutab Carroni jt (2014) väitel endast ka „soovitud informatsiooni ja emotsioonide edasiandmiseks objekti heliga töötamise protsessi selle esimeses arengustaadiumis”, on helikunstnikel ja -kujundajatel rohkesti ruumi ja tehnoloogilisi vahendeid oma sõnumi edastamiseks läbi helikujunduse teoste loomise. Üks koostatud tunnikavadest ongi seotud helikujundusega, kusjuures teoreetilise materjali kõrval pakub autor õpilastele võimalust kirjeldada helide abil oma sugulasi või klassikaaslasi.
Kasutatud allikad:
Bollue, S. (2015). Sonic Branding: a framework for understanding sound branding and an overview of its most notable practices across industries. Bachelor’s thesis, Haaga-Helia University of Applied Sciences Ltd.
Carron, M. Talotte, C. Dubois, F. Misdariis, N. Susini, P. (2014). Designing Sound Identity: Providing new communication tools for building brands “corporate sound”. AM’14, October 1–3.
Dakic, V. (2009). Sound Design for Film and Television. GRIN Verlag, 2009.
Farnell, A. (2010). Designing Sound. The MIT Press 2010.
Gibbs, T. (2007). The Fundamentals of Sonic Art & Sound Design. AVA Publishing SA 2007.
Iosafat, D. (2009). On Sonification of Place: Psychosonography and Urban Portrait. Organised Sound, 14(1): 47–55.
LaBelle, B. (2006). Background Noise. Perspective on Sound art. Bloomsbury Academic 2013, originally printed by Continuum International Publishing Group 2006.
Listening in Context. Vimeo, John Grzinich. URL = https://vimeo.com/108882202 (16.09.2018).
Reeves, A. (2014). A Brief History of Sound Design. URL = http://beakstreetbugle.com/articles/view/297/a-brief-history-of-sound-design (15.09.2018).
Rocchesso, D. Serafin, S. Behrendt, F. Bernardini, N. Bresin, R. Eckel, G. Visell, Y. (2008). Sonic Interaction Design: Sound, Information and Experience. CHI EA’08: CHI’08 extended abstracts on Human factors in computing systems. ACM, 3969-3972.
Viiteid:
1 Intervjuu Ben Burttiga; Star Wars-i helikujundus. Leitav YouTube’i videoportaalist, kanal Star Wars. 14.02.2014.
2 Televisiooni sooloetenduse jaoks, kus läheb vaja suurt hulka atribuute ja spetsiaalset üherajalist helilinti, 7.5 i.p.s. Ühes oma käsikirjas pani Cage „Water Walk”-ile alapealkirjaks „Water Music No. 2“. Selle, nagu ka „Sounds of Venice”, lõi ta Itaalia televiktoriini “Lascia o raddoppia?“jaoks, kusjuures tema „töövahendiks” oli „Fontana Mix”. Cage kasutas 34 materjali, samuti aga üherajalist helilinti, 7 1/2″, 3 minutit. Enamjaolt oli tegemist veega seotud esemetega: vann, mängukala, kiirkeedupott, jääkuubikud (ja elektrimikser nende purustamiseks), kummipart jms, aga läks tarvis ka tiibklaverit ja viit raadiot. Tulemuseks oli atribuutide nimekiri, põrandaplaan, kus olid märgitud instrumentide ja esemete asukohad, kolm lehekülge ajatelge (ühe minuti kaupa), pildikesed ja kirjeldused sündmuste toimumise kohta ning nimekiri „mõnedest toimingutest, mida tuleb teha asjade juhtumise järjekorras”