Gibbsi (2007) väitel mõistetakse tihti valesti seda ideed, et erinevalt video- ja filmimeedias kasutatavatest helidest, mis on suhteliselt universaalne ja laialt levinud praktika, võib heli olla sama hästi nii täiesti eraldiseisev kunstivorm kui ka -meedium (Gibbs 2007: 8-9). See on ka põhjuseks, miks helikunstnikud tegelevad eelkõige heli endaga, mitte niivõrd helide komponeerimise ja rakendamisega, nagu kaasaegses stuudiokultuuris kombeks. Samal ajal on helikunstnikul vaja viia oma ideed publikuni ja selleks kasutatavad võtted ei pea piirduma pelgalt live-esitustega, vaid võivad laieneda ka näiteks heli salvestamisele. Siiski võivad helikunstil olla tavalise helisalvestuse praktikaga võrreldes oma spetsiifilised eripärad, nagu näiteks vajadus hõlmata ümbritsevat atmosfääri ja viia see kuulajani (eriti ilmne on see heliinstallatsioonide puhul). Helikunstis ei piira kunstniku fantaasiat salvestamisega seonduvad võimalused ja kunstilise idee kandjaks ei ole mitte luuletus kui niisugune, vaid heli, mis kuulajani jõuab (Weitz 1956, Gibbs 2007: 36-42, Douglas 2014: 2).
Coxi ja Warneri (2004) järgi on magnetofoni kasutuselevõtt hägustanud muusika ja kõige muu helidega seonduva vahelised piirjooned. Lindistusel põhinevad helikompositsioonid (tape compositions) võimaldasid heliloojal ühekorraga mööda minna noodistamisest, instrumentidest ja esitajatest. Lindistamine oli varem võimalik (kassett)makiga, mille sees oli lint, nüüd salvestub heli juba silmaga nähtamatule kandjale. John Cage ise pidas magnetofoni fenomeni „täielikult uueks helinähtuseks…, mis muudab tavapärased piirid muusikalise ja mittemuusikalise vahel tähtsusetuks”. (Cox & Warner 2004: 5)
1980ndaid iseloomustab aktiivne liikumine nimega Cassette Underground („Põrandaalune Kassett”), mille raames toimus omaloodud muusika tootmine ja otseturustamine teatud rahvusvahelises võrgustikus. Sellise materjali hulgas leidus rohkesti muusikalisi- ja helieksperimente, mida peavoolu muusikatööstus ei pakkunud. Kasseti fenomeni käsitlevas esseede kogumikus kirjutab Steven Jones: „Kassetid annavad muusikule võimaluse hakata ultramoodsaks ühemehebändiks – ja seda mitte ainult põhjusel, et kassetid võimaldavad mitmerajasalvestust, vaid ka sellepärast, et need on massimeedium, mis võimaldab individuaalset kontrolli.” (The Cassette … 1990, Grzinich 2006: 69)
Helide salvestamine on teisisõnu öeldes masina abil heli – nii muusika kui kõne – jäädvustamine raudoksiid-magnetlindile või magnetkroomdioksiid-kandjale; viimane võeti kasutusele 1970ndatel, kui leiti paindlikumad võimalused heli salvestamiseks lindile ja video salvestamiseks (Kimizuka 2012: 227). Salvestamist, täpsemalt tema arengut kui ajaloolist nähtust, võiks võrrelda häälikute ülestähendamisega tähtede abil (mida nüüd nimetame kirjasüsteemiks), milleks muistseid inimesi ajendas soov talletada oma helisid ja mõtteid kodeeritud informatsiooni kujul (Kimizuka 2012: 187). Helide salvestamine või lindistamine (kassettide puhul) on seega üks helisalvestuse vorme. Helisalvestus on lai mõiste, mis hõlmab loodud heli säilitamist erinevatel helikandjatel alates paindumatust lindist kuni arvuti digitaalse mäluseadme ja muude helifaili hoidmiseks mõeldud kandjateni. Erinevalt heliobjektide loomisest, mida defineeritakse kui helide loomist ja edasist töötlemist olemasoleva arvutitarkvara abil, ei saa helisalvestist tavaliselt hiljem enam paindlikult muuta, mis tähendab, et pärast salvestamist on heli hilisema korrigeerimise võimalused üldjuhul piiratud (Farnell 2010: 1-2).
Teine nii muusikute kui ka helikunstnike poolt praktiseeritav lähenemisviis on helide miksimine. Helikunstnikel võib käepäraste vahendite varjatud võimalusi ära kasutades olla kasulik miksida erinevaid helisid kokku ühele mäluseadmele. Üheks võimaluseks seejuures on „kräkitud igapäevaelektroonika” („cracked everyday electronics”), mille ideeks on helide tootmine lahtimurtud elektroonikaseadmete abiga. Möslang (2004) suutis näiteks infrapunavastuvõtja abiga valguslaineid helilaineteks konverteerides ja soovitud helisid lõpuks CD-mäluseadmele miksides muuta jalgratta LED-valgustuse heliks (Möslang 2004: 83). Miksimist võib kirjeldada kui tehnikat, mille puhul erinevad helifailid või -mustrid koondatakse ühte miksimispulti, kus võib muu kõrval olla võimalik kombineeritud helile lisada nii tavaefekte kui ka nn puldiefekte (näiteks tavalist vokaali), ajapõhiseid efekte (koorefekt, järelkaja, taasesitust võimaldav viivitus), aga ka heli kvaliteeti parandavaid efekte. Miksimine toimub helitööjaamade ja arvutitarkvara vahendite abil (Izhaki 2007: 35-37).
Praegusel ajal ei piirdu helisalvestus lindile salvestamisega. Õigem oleks öelda, et see piirdub vaid entusiastide hulgaga, kuna leidub rohkesti käepäraseid valikuid heli salvestamiseks. Digitaalne helisalvestus CD-mäluseadmeid ning hiljem erinevaid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid kasutades on viimastel aastakümnetel jõudsalt arenenud ning pakub hulgaliselt helide salvestamise, miksimise ja korrigeerimise võimalusi. Digitaalset audiot demonstreeriti avalikkusele esimest korda 1969. aastal ja oma tohutu potentsiaaliga üllatas see suuremaid elektriseadmete tootjaid niivõrd, et digitaalse helisalvestuse arengust innustust saades hakkasid nad 1970ndate alguses kiirendama salvestamiseks mõeldud profiseadmete tootmist. Salvestusstuudiotes ja teistes muusika tootmisega seotud paikades kasutatav tootmistehnoloogia muutus mitmerajasalvestuse ja komplekssema miksimisprotsessi arvelt keerukamaks. (Kimizuka 2012: 260)
Tänapäeval mängivad elektroonilised, digitaalsed ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia seadmed enamiku kunstnike elus peamist rolli. Lisaks tarkvaralistele võimalustele, mida kunstnikud saavad kasutada helide loomisel, salvestamisel ja miksimisel, on olemas Audacity, Digidesign, ProTools, Steinberg Cubase, Logic Pro ja teised stuudiotarkvarad. Võttes arvesse asjaolu, et kaasaegne õpikeskkond on hästi varustatud erinevate IKT vahenditega (Leppik jt 2017: 5) ja vastab riiklikus õppekavas toodud nõuetele (Gümnaasiumi … 2011: § 7, (5), 5), peab käesoleva magistritöö autor vajalikuks töötada välja eraldi helikunsti tunnikava helide salvestamise ja miksimise teemal. Grzinichi (2006) väitel võimaldab arvutimuusika ja arvutitehnoloogia luua kõige erinevamaid helikunsti teoseid, mis omakorda aitab rikastada tajumuslikku kogemust heli kui kunstilise väljenduse meediumi abil (2006: 66). Sellele tuginedes on autoril kavas kasutada olemasolevaid arvutivõimalusi, eelkõige aga Audacity tarkvara, andmaks õpilastele võimaluse avardada oma teadmisi helikunsti loomisest kaasaegse tehnoloogia, täpsemalt helisalvestuse ja helide miksimise abil ning rakendada värskeid teadmisi praktikasse, miksides helisämpleid.
Kasutatud allikad:
Cox, C. Warner, D. (2004). Audio Culture. Readings in Modern Music. Bloomsbury Academic 2013, originally printed by Continuum International Publishing Group 2004.
Douglas, L. (2014). Art: Definitions and Analyses. May 18, 2014. URL: http://louisdoulas.info/wp-content/uploads/2014/09/Art-Definitions.pdf (22.01.2018).
Farnell, A. (2010). Designing Sound. The MIT Press 2010.
Gibbs, T. (2007). The Fundamentals of Sonic Art & Sound Design. AVA Publishing SA 2007.
Grzinich, J. (2006). Helikunst? Estonian Quarterly of Art and Visual Culture, June 2006 edition, 65-96.
Gümnaasiumi riiklik õppekava. RT I, 14.01.2011, 2. Hetkel kehtiv. URL: https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014021?leiaKehtiv (15.11.2017).
Izhaki, R. (2007). Mixing Audio: Concepts, Practices and Tools. Focal Press.
Kimizuka, M. (2012). Historical Development of Magnetic Recording and Tape Recorder. National Museum of Nature and Science. Survey Reports on the Systemization of Technologies, Vol. 17, August 2012, 185-275.
Möslang, N. (2004). How Does A Bicycle Light Sound?: Cracked Everyday Electronics. Leonardo Music Journal, 14, p.83.
The Cassette Mythos, Autonomedia 1990. URL = http://www.moorestevie.com/press/mythos.html (15.09.2018).
Weitz, M. (1956). The Role of Theory in Aesthetics. Journal of Aesthetics and Art Criticism,15, 27-35.